Menüü
Microsoftteams Image (9)

Millest ja kuidas õlut tehakse?

MILLEST ÕLUT TEHAKSE?

Õlle pruulimiseks kasutatakse nelja põhilist toorainet: vett, odralinnaseid, humalaid ja pärmi. 
Vesi on üks olulisemaid komponente, moodustades 95% õlle koostisest.  Vesi annab oma osa ka maitseprofiilile. Ühe liitri õlle valmistamiseks kasutame me ca 3,2 liitrit vett.
Odralinnased annavad õllele magusust ja täidlust. Olenevalt röstimise astmest, määratakse linnastega ära, kas õlu on tume või hele. 
Humalad lisavad õllele mõrudust ning annavad aroomi. Samuti aitavad humalad säilitada õlle värskust ja takistavad mikroobide kasvu.
Pärm paneb õlle käärima, muutes suhkrud alkoholiks ja süsihappegaasiks ning annab õllele sellele iseloomuliku maitse ja tekstuuri.
Kokkuvõttes on õlle valmistamine kunst, kus nende nelja põhilise koostisosa tasakaalustatud kombinatsioon loob unikaalseid maitseelamusi.

 

 

 

VESI moodustab kuni 95% õlle koostisest. Õlle tootmiseks kasutatav vesi peab olema kvaliteetne ja puhas. Veekvaliteedist oleneb õlle maitse. Saku õllede valmistamisel kasutatakse põhjavett, mis tuleb ligi 200 meetri sügavustest puurkaevudest.
   

ODRAlinnased valmistatakse odrast linnaste kasvatamise (linnastamise) abil. Maakeeli öelduna tähendab see seda, et oder aetakse sobiva niiskuse ja temperatuuri juures idanema. Idanemisprotsess peatatakse kuivatamise abil kui odralinnased on kasvanud mõne millimeetri pikkuseks.
   

HUMAL on looduses laialt levinud väänjas rohttaim, mis kasvab metsikult mitmel pool maailmas. Looduslikult kasvav humal aga ei sobi oma kvaliteedilt õlle valmistamiseks, sestap kasvatatakse õllepruulimiseks humalat kultuurtaimena. Maailma kuulsamad humalakasvatus piirkonnad on Saksamaal Hallertau piirkond ja USAs Washingtoni ja Oregoni osariigid.

Õlle valmistamisel on humal eriline tooraine. Humal annab õllele omapärase meeldiva kibeduse ja mõnusa aroomi. Humalal on unikaalne, äärmisel keeruline keemiline koostis, mistõttu ei saa seda asendada mingite teiste ainetega ilma õlle kvaliteeti ja omadusi muutmata. Tänu antiseptilistele omadustele mõjutab humal õlle säilivust
 PÄRM

PÄRM koosneb väga väikestest silmaga nähtamatutest üheraksetest taimsetest organismidest – pärmiseentest. Õlletootmises kasutatakse kahte tüüpi pärme – pinna- ja põhjapärme. Pinnapärmid on põhiliselt levinud Inglismaal, põhjapärmid aga Mandri-Euroopas. Kõik Saku õlled on põhjapärmiõlled. Kasutatava pärmi tüvest oleneb õlle maitse, lõhn ja alkoholisisaldus.

 

  

KUIDAS ÕLUT TEHAKSE?

 

Õlle valmistamise tehnoloogia on üks pikemaid, huvitavamaid ning keerukamaid kõikide teiste toiduainete ja jookide valmistamistehnoloogiate seas. Väga lihtsustatult kirjeldades koosneb õllepruulimine viiest sammust.

1. LINNASTE JAHVATAMINE JA SEGAMINE VEEGA
Odralinnased jahvatatakse ja segatakse puhta kvaliteetse veega. Vesi määrab väga paljuski õlle kvaliteedi- ja maitseomadusi. Saku õllede jaoks ammutatakse vesi 200 meetri sügavuselt maapõuest.

 

2. MESKIMINE
Järgmine samm on meskimine ehk linnaste- ja veesegu kuumutamine erinevatel temperatuuridel. Meskimise käigus lõhustub linnastes olev tärklis suhkruteks ehk maltoosiks, millest hiljem tekib kääritamise tulemusel alkohol. Samuti eralduvad linnastest valgud, mis oluliseks toitaineks pärmile. Valkude lagunemise vaheainena tekivad ained, mis määravad õlle maitse. Pärast kuumutamist saadud segust eemaldatakse linnasejäägid ning tulemuseks on õllevirre.

 

3. VIRDE KEETMINE JA HUMALATE LISAMINE
Õllevirre filtreeritakse ja aetakse keema. Keetmise käigus lisatakse humalad, et anda joogile vajalik maitse, lõhn, värvus ning parandada õlle säilivusomadusi ja soodustada vahu teket.

 

4. KÄÄRITAMINE
Pärast humalatega keedetud õllevirde maha jahutamist ja filtreerimist suunatakse vedelik käärtanki, kus lisatakse pärm, mis kääritab linnastest eraldunud suhkrud alkoholiks. Käärimisel eraldub ka süsihappegaas, mis moodustab õllese mullid.

Sõltuvalt kasutatava pärmi liigist eristatakse põhja- ja pinnakääritamist.Põhjakääritamine toimub temperatuuril 8-12°C ning tekkinud saadust nimetatakse tooreks õlleks. Põhjakääritamisega sündinud õlled on pilsner, lager, bock jms. Pinnakääritamine toimub temperatuuril 15-25°C. Pinnakääritamise meetod on levinud peamiselt Inglismaal, kus niimoodi valmistatud õlut nimetatakse ale’iks. Pinnakääritamisega sündinud õlled on ale, porter, stout, nisuõlu.

 

5. LAAGERDAMINE
Pärast kääritamist jäetakse õlu laagerduma, mis võib aega võtta mõni nädal kuni mitu kuud, olenevalt selles, millist tüüpi ja kanguse astmega õlut õllemeister soovib pruulida. Põhjakääritusega õlled laagerduvad kauem, pinnakääritamisega õlled vähem. Igal juhul sünnib ühel ilusal päeval kääritatud õllevirde laagerdumisel puhas ja nauditav õlu. Pärast veelkordset filtreerimist on vahutav õlu valmis villimiseks ja joomiseks.