Õlleajalugu

Õlu on maailma populaarseim alkohoolne jook, olles vee ja tee järel populaarsuselt kolmas jook üldse kõikide jookide seas.

Õlut loetakse ka kõige vanemaks alkohoolseks joogiks, mille kohta pärinevad esimesed jäljed 9500 aasta tagusest ajast. Esimesed kirjalikud viited õlle kohta pärinevad muistset Egiptusest ja Mesopotaamiast. Euroopasse levis õlle pruulimise kunst Germaani ja Keldi hõimude vahendusel 3000 aastat tagasi.

Mitteametlikuks õllepruulimise pühakuks peetakse keskaegset Flandria kuningat Gambrinust, kelle sünnipäeva õllesõbrad tähistavad uhkusega 11. aprillil. Tõele au andes on Gambrinuse isik jäänud ajalooliseks saladuseks, sest mütoloogilise Gambrinuse prototüübiks peetakse mitmeid erinevaid keskaegseid kuningaid ja aadlikke.

Õlu, mida meie esivanemad pruulisid, erines oluliselt sellest õllest, mida meie täna tunneme.

Lisaks tavapärasele teraviljale sisaldas see olenevalt piirkonnast ja õllemeistri soovidest puuvilju, mett, erinevaid taimi, vürtse ja isegi narkootilise toimega ürte. Tänapäevase õlle põhiline maitselooja ehk humal jõudis õllesse oluliselt hiljem. Esmakordselt nimetavad humalat õlle koostisainena Karolingide kuningas Abboti kroonikad aastast 822.

Õllepruulimise segaduses lõi korra majja 1516. aastal Saksa suurvürst Wilhem IV, kes kehtestas “Saksa puhtuse seaduse” ehk Reinheitsgebot’i, mille kohaselt tohtis õllepruulimiseks kasutada vaid puhast vett, otra ja humalaid. Tollel ajal oli pärm veel tundmatu, sestap seda algsetes tekstides ei nimetatud; küll aga loetakse pärm lubatud koostisaineks tänapäeva Reinheitsgebot’i standartite järgi.

Enne tööstuslikku revolutsiooni oli koduse õllepruulimise kõrval õllepruulimine suuremates kogustes reeglina lubatud vaid mungakloostritele. Tänaseks päevaks on aga õllepruulimine globaalne äri, milles tegutsevad loetud arv ülemaailmse haardega õllehiidu ja tuhanded väiksemad ettevõtted